Kas oled kunagi nädalaid hiljem tagasi vaadates mõelnud: “Kuidas ma seda ei märganud?” Kas mõni sinu parim töötaja on ootamatult teatanud lahkumisest või läinud pikale haiguspuhkusele … ja sa oled endalt küsinud, mis juhtus? Või kas tunned, et meeskonna energia on kuidagi kadunud, aga ei oska täpselt öelda, miks?
Tõenäoliselt on kõikide nende juhtumite puhul tegemist läbipõlemisega. See ei tule kunagi üleöö, vaid hiilides, väikeste märkide kaudu, mida on lihtne tähelepanuta jätta.
Kas teadsid, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2019. aasta uuringu kohaselt kannatab läbipõlemise all lausa 28% töötajatest, kusjuures Eestis on see number veelgi kõrgem – 32% (WHO International Classification of Diseases, 2019). See tähendab, et praktiliselt igas kolmest töötajast üks on läbipõlemise riskigrupis.
Eriti keeruline on olukord just Eesti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes, kus ressursid on piiratud ja tähtajad tihtipeale ebareaalsed. Ühe inimese väljalangemine võib tähendada kogu meeskonna töö seiskumist.
Läbipõlemine ei alga sellest, et inimene ühel hommikul tööle ei tule. See algab väikestest muutustest, mida kogenud juht peaks märkama.
Mõni aeg tagasi rääkis mulle üks finantsjuht: “Meie parim analüütik oli alati esimene, kes uusi ideid pakkus. Siis ta järsku vaikis. Ma arvasin, et tal lihtsalt pole midagi öelda. Kaks kuud hiljem sain teada, et ta otsib uut tööd.”
Millised on need varajased märgid? Esiteks töötempo muutused. Inimene, kes varem tegi asju kiiresti ja täpselt, hakkab vigu tegema või hilinema tähtaegadega. Või vastupidi – keegi hakkab üle töötama, jääb hilja kontorisse, saadab meile öösel. Mõlemad on ohumärgid.
Teine oluline märk on isoleerumine. Inimene, kes varem oli aktiivne meeskonnaliige, hakkab pausidel üksi istuma. Koosolekutel ta enam kaasa ei räägi. Ühisüritustele leiab vabandusi, et mitte tulla.
Kolmas märk on huvi kadumine. Töö, mis varem tekitas sära silma, muutub rutiiniks. Uutele projektidele reageeritakse ükskõikselt. “Ükskõik, mida iganes vaja on,” muutub sagedaseks fraasiks.
McKinsey 2022. aasta uuringu järgi märkab ainult 23% juhtidest läbipõlemise varajasi märke oma meeskonnas (McKinsey Global Institute, “Addressing employee burnout”, 2022). Miks see nii on?
Me oleme liiga hõivatud. Tähtajad, koosolekud, aruanded – kes jõuab veel inimesi jälgida? Samuti usume, et professionaalid tulevad ise toime. “Nad ütlevad, kui midagi vaja on,” mõtleme. Kolmandaks kardame sekkuda. “Äkki ma näen asju, mida pole?”
Aga just see ongi viga. Läbipõlemise ennetamine on palju lihtsam ja odavam kui tagajärgedega tegelemine.
Energia on nagu bensiininäidik autos – kui see hakkab punasesse minema, on viimane aeg tegutseda. Aga kuidas seda mõõta?
Kõige ilmsem märk on pidev väsimus. Inimene, kes varem oli hommikuti energiline, on nüüd juba tööle tulles väsinud. Kohvitassid kogunevad lauale. Pausid muutuvad harvemaks, sest “pole aega”.
Kuid füüsiline energia pole ainus, mida jälgida. Emotsionaalne energia on sama oluline. Kas inimene naeratab veel? Kas ta teeb nalja? Või on nägu pidevalt pinges ja pilk klaasistunud?
Vaimne energia väljendub võimes keskenduda. Kui keegi hakkab tegema vigu, mida varem ei teinud, või küsib pidevalt üle asju, mis on juba räägitud, võib probleem olla vaimses kurnatus.
Näiteks jagas üks IT-juht minuga hiljuti oma kogemust nii: “Märkasin, et meie parim programmeerija hakkas tegema algajate vigu. Ma arvasin alguses, et ta lihtsalt ei viitsi. Alles hiljem sain aru, et ta aju lihtsalt ei suutnud enam.”
Paradoksaalselt on üks läbipõlemise tunnuseid ka see, et inimene ei tee enam pause. “Mul pole aega,” ütleb ta. Aga just pausid on need, mis akusid laevad.
Jälgi, kes sööb lõunat arvuti taga. Kes ei käi enam jalutamas. Kes istub kaheksa tundi järjest samas asendis. Need on inimesed, kes põlevad kõige kiiremini läbi.
Meeskonna emotsionaalne temperatuur on nagu ilmaennustus – see näitab, mis tulemas on. Ja nagu ilmaga, on ka siin varajased hoiatusmärgid.
Esimene märk on ärrituvuse kasv. Asjad, mis varem naerma ajasid, ajavad nüüd närvi. Väikesed eksimused põhjustavad suuri emotsionaalseid purskeid. “Miks see printer jälle ei tööta!” muutub igapäevaseks karjumiseks.
Teine märk on sarkasmi ja küünilisuse kasv. Positiivsed algatused kohtuvad pilkava naeratusega. “Jah, kindlasti see töötab,” öeldakse irooniliselt. Uued ideed tulistatakse alla enne, kui neid proovida jõutakse.
Kolmas märk on apaatia. See on kõige ohtlikum, sest see on vaikne. Inimesed lihtsalt ei hooli enam. Nad teevad oma tööd, aga süda pole enam sees. Nad on füüsiliselt kohal, aga vaimselt juba lahkunud.
Neid märke kinnitab ka teadus – nimelt on Harvard Business Review’i 2023. aasta uuringu kohaselt emotsionaalne kurnatus läbipõlemise kõige raskem vorm, sest seda on kõige raskem taastada (HBR, “The Emotional Labor of Leadership”, 2023).
Läbipõlemine on nakkav. Kui üks inimene hakkab läbi põlema, mõjutab see kogu meeskonda. Positiivne inimene muutub negatiivseks, ja see negatiivsus levib.
Seepärast tasub jälgida, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. Kas nalja tehakse veel? Kas inimesed aitavad üksteist? Või on kõik oma nurgas, igaüks iseenda eest?
Samas on siin oluline endale selguse loomine – sinu roll juhina pole diagnoosida ega ravida. Sinu roll on märgata, toetada ja vajadusel suunata professionaalse abi juurde.
Regulaarsed sisulised vestlused on sinu kõige võimsam tööriist. Mitte ainult “Kuidas projekt edeneb?” vaid “Kuidas sina oled? Kuidas Sa end päriselt tunned?”
Üks juht, kellega ma töötasin, hakkas pidama näiteks iga nädal 15-minutilisi “energia-vestlusi”. Ta küsis lihtsalt: “Skaalal 1-10, kui energiliselt sa end tunned? Mis sulle energiat annab? Mis võtab?”
Need vestlused ei pea olema pikad ega formaalsed. Kohvitassi ääres, jalutuskäigul, isegi Teamsi kõnes. Oluline on järjepidevus ja siirus.
Kui märkad ohumärke, ära oota. Mida kauem ootad, seda raskem on olukorda tagasi pöörata. Aga reageerimine ei tähenda samas ka paanikat ega üledramatiseerimist.
Alusta hoopis lihtsatest asjadest. Võib-olla saab töökoormust ümber jagada? Võib-olla saab tähtaegu veidi nihutada? Võib-olla vajab inimene lihtsalt paar päeva puhkust?
Mõnikord piisab sellest, et inimene lihtsalt tunneb, et teda märgatakse ja temast hoolitakse. See pisiasi võib juba muuta väga palju.
Kohtu temaga ja paku talle näiteks konkreetseid lahendusi:
Sellistel teemadel töötajatega rääkimine näitab, et sa hoolid. Ja mitte ainult tulemusest, vaid temast endast inimesena.
Kõige parem viis läbipõlemisega tegeleda on see ära hoida. See tähendab kultuuri loomist, kus inimesed julgevad oma piiridest rääkida enne, kui need ületatakse.
See algab aga sinu enda eeskujust. Kui sina teed pause, teevad teised ka. Kui sina räägid avameelselt oma väsimusest, julgevad teised ka. Kui sina väärtustad tasakaalu töö ja eraelu vahel, saab see normiks.
Loo meeskonnas kokkulepped. Näiteks – meilid pärast kella 18 ei vaja kohest vastust. Või veelgi parem – ükski töömeil ei tohiks sinu Outlookist väljuda pärast kella 17.00. Pane see “Saada homme kl 08.00”.
Puhkusel olles ollakse päriselt puhkusel. Koosolekutevabad päevad on pühad – me ei tee koosolekuid!
Tunnusta mitte ainult tulemusi, vaid ka jätkusuutlikku tööd. “Suur tänu, et said projekti õigeks ajaks valmis” on hea. “Suur tänu, et said projekti valmis ilma, et oleksid pidanud öösel töötama” on parem.
Kokkuvõttes on läbipõlemise ennetamine investeering, mis tasub end alati ära. Terve ja energiline meeskond on loomingulisem, produktiivsem ja lojaalsem.
Kõige olulisemad punktid, mida tasub siit kaasa juhina võtta:
