Kujuta ette esmaspäeva hommikut. Sa istud koosolekul ja sinu ülemus teatab järjekordsest “kriitilisest” projektist, mis pidi valmis olema eile. Sa vaatad oma meeskonda ja näed nende silmis väsimust ning tülpimust. Sa tead, et pooltel nendest ülesannetest pole tegelikult mingit sisulist väärtust, aga ülemus on veendunud, et maailm kukuks ilma nendeta kokku.
Sinu sees käärib frustratsioon, aga sa vaikid. See on hetk, kus sa oled kui emotsionaalne käsn, imedes endasse ülemuse stressi ja püüdes samal ajal kaitsta oma meeskonda.
See on olukord, kus paljud Eesti kesk- ja esmatasandi juhid end täna leiavad. Nad on kahe tule vahel: ülevalt tuleb surve saavutada võimatuid tulemusi ja altpoolt kostub meeskonna õigustatud rahulolematus. Uuringud näitavad, et üle 70% juhtidest tunneb end regulaarselt emotsionaalselt kurnatuna. See kurnatus ei tule tavaliselt töömahust, vaid sellest, et me ei oska või ei julge seada piire juhile, kelle käitumine on muutunud mürgiseks.
Mürgine juhtimine ei tähenda alati karjumist või solvamist. See võib peituda ka pealtnäha süütutes lausetes nagu “ole lihtsalt positiivne” või “meil on sellega kiire”. Kui sa tunned, et töö ise sulle meeldib, aga ülemuse stiil hakkab su vaimset tervist hävitama, siis on aeg võtta kontroll oma mõjuvälja üle tagasi. Me ei saa muuta teist inimest, aga me saame muuta seda, kuidas me tema käitumisele reageerime ja milliseid piire me tõmbame.
Üks levinumaid mürgise juhtimise vorme on sellise keskkonna loomine, kus “kiire” on muutunud vaikimisi seisundiks. 87% Eesti juhtidest tunnistab, et nende meeskonnad töötavad pideva ajasurve all. Šokeeriv on aga see, et ainult 15% nendest ülesannetest on tegelikult kriitilised. Ülejäänud 85% on lihtsalt halvasti juhitud ootuste ja segase kommunikatsiooni tulemus.
Kui sinu ülemus märgib iga teise sõnumi “tulekahju” emojiga, siis ta ei juhi, vaid tekitab kaost. See tekitab meeskonnas paralüüsi. Kui kõik on prioriteet number üks, siis tegelikult pole miski prioriteet. Inimesed hakkavad hüplema ühelt asjalt teisele, midagi lõpuni viimata, ja see tekitab kroonilist stressi.
Sinu esimene samm piiride seadmisel on hakata esitama valikuid, mitte lihtsalt võtma vastu käske. Kui ülemus tuleb uue “kiire” asjaga, ära ütle kohe “jah”. Proovi lähenemist, mida kasutas üks edukas finantsjuht: “Me saame teha A või B, aga mitte mõlemat korraga kvaliteetselt. Kumb on hetkel tähtsam?”.
See sunnib ülemust võtma vastutust prioriteetide eest. See on viis öelda “ei” ilma konflikti eskaleerimata, pakkudes juhile kontrollitunnet, kuid hoides oma meeskonna fookust.
Teine praktiline tööriist on “kiiruse audit”. Märgi nädala jooksul üles iga kord, kui keegi ütleb, et midagi on “kiire” või “ASAP”. Nädala lõpus vaata koos ülemusega üle, kui paljud nendest olid tegelikult kriitilised ja kui palju oli lihtsalt harjumus nii öelda.
See faktipõhine lähenemine aitab emotsionaalset pinget maandada ja näidata ülemusele, kui palju tehislikku stressi organisatsioonis tegelikult luuakse.
Paljud juhid usuvad, et hea juht peab olema alati naeratav, rahulik ja toetav. Nad väldivad konflikte ja püüavad luua harmoonilist õhkkonda. Kuid kui see positiivsus muutub surveks ignoreerida reaalseid probleeme, on tegemist mürgise positiivsusega. Lausa 67% töötajatest on kogenud seda tüüpi survet töökohal.
Mürgine positiivsus tapab avatuse. Kui sa ütled töötajale, kes on mures tähtaja pärast, et “ole lihtsalt positiivne ja küll sa saad hakkama”, siis tegelikult sa ütled talle, et tema hirmud ja probleemid ei ole lubatud. See viib olukorrani, kus inimesed hakkavad varjama oma vigu ja eksimusi, sest nad kardavad rikkuda juhi piiritut optimismi. See on nagu elamine mullis, kus kõik teavad, et maja põleb, aga keegi ei tohi tulekahjust rääkida.
Kuidas siin piire seada? Alusta ehedusest. Kui ülemus püüab probleeme naeratusega vaiba alla pühkida, siis sina too nad sealt välja eheda ja haavatava suhtlemise kaudu. Uuringud näitavad, et meeskonnad, kelle juhid näitavad oma haavatavust ja emotsioone, on 34% produktiivsemad. Ära ütle “meil on parim meeskond ja kõik on super”, kui sa tead, et protsessid on aegunud.
Vasta ülemuse tühjale optimismile konkreetsete tunnete ja tähelepanekutega. “Ma olen mures selle projekti pärast” või “See olukord tekitab minus ärevust” on ausad laused, mis loovad turvalist ruumi ka teistele. Sinu ülesanne on normaliseerida ebatäiuslikkus. Kui sa juhina tunnistad oma vigu, annad sa ka meeskonnale loa eksida ja sellest õppida. Piiride seadmine tähendab siin keeldumist mängida kaasa “kõik on suurepärane” teatris.
Kui sa töötad mürgises keskkonnas, pead sa olema nagu maratonijooksja, kes oskab oma energiat jagada, mitte sprintima end kohe esimesel kilomeetril ribadeks. Juhi vaimne tervis on organisatsiooni edu võtmetegur, sest sinu emotsionaalne seisund on meeskonnale nagu “emotsionaalne ilmateade”. Kui sina oled kurnatud, muutub kogu meeskonna õhkkond pingeliseks.
Sa pead õppima tundma oma isiklikke “punaseid lippe”. Kas sul on unehäired ja sa mängid õhtul voodis järgmise päeva koosolekuid läbi? Kas sinu kannatus on muutunud nii õhukeseks, et kolleegi naer või pastapliiatsi klõbin hakkab närvidele käima? Või tunned sa süütunnet puhkamise pärast, arvates, et peaksid olema pidevalt produktiivne?
Piiride seadmine algab iseendast. Nutiseadmed on teinud juhid kättesaadavaks 24/7, mis tähendab, et tõelist taastumisaega jääb üha vähemaks. Kehtesta endale ja oma ülemusele “digipiirid”. Määra kindlad ajad, mil sa e-maile ei ava ja vasta ainult tõeliste kriiside puhul telefonile. Kui sa ei suuda iseenda aega väärtustada, ei hakka seda tegema ka keegi teine.
Üks tõhus meetod on “emotsionaalse inventuuri” tegemine. Võta igal õhtul viis minutit ja märgi üles kolm emotsiooni, mida päeva jooksul tundsid. See aitab sul märgata mustreid – millised olukorrad või inimesed sind energeetiliselt tühjaks imevad. Kui sa saad aru, mis täpselt sinus stressi tekitab, on sul lihtsam neis kohtades teadlikult piire tõmmata.
Piiride seadmine ei pea olema sõda. See on professionaalse suhte selgemaks muutmine. Inimesed ei järgi ideaalseid juhte, vaid inimlikke juhte. Siin on kolm strateegiat, kuidas hoida oma selga sirgena ka siis, kui surve on suur.
Lõppude lõpuks on piiride seadmine haavatavuse näitamine, mis nõuab suurt julgust. See on usk, et ehedus loob usaldust ja usaldus on edu alus. Sa ei pea olema täiuslik juht mürgises süsteemis. Sa pead olema päris inimene, kes hoiab oma meeskonda ja iseennast, öeldes selgelt, mis on võimalik ja mis mitte.
Piiride seadmine mürgise ülemusega ei tähenda tema parandamist, vaid enda ja meeskonna vaimse ruumi kaitsmist selgete prioriteetide ning eheda suhtluse kaudu. Tõeline tugevus peitub julgusest olla ebatäiuslik ja öelda “ei” kõigele sellele, mis hävitab väärtust ja inimeste heaolu.
