Sa istud koosolekul ja avastad, et oled viimase viie minuti jooksul kuulnud sõnu, aga ei ole mõistnud ühtegi mõtet. Sa naeratad õigetes kohtades. Sa noogutad. Aga sees teed sa ühe ausa märkamise: sa pole tegelikult kohal olnud.
See ei tähenda, et sa oled muutunud halvemaks juhiks. See tähendab, et su aju on ületanud koormuse, mille jaoks ta on ehitatud. Ja sinu reaktsioon pingutada rohkem, kohvi juua rohkem, lugeda märkmeid rohkem teeb olukorra vaid hullemaks, mitte paremaks.
Eesti juhi tüüpiline päev on muutunud viimase viie aasta jooksul vaikselt millekski sellesarnaseks: kolm Teamsi koosolekut hommikupoole, kümme Slacki kanalit, kus käib paralleelne arutelu, kakskümmend e-kirja, mis ootavad vastust, ja vahepeal veel “päris töö” ka. Aju ei ole loodud sellisele kontekstivahetuse tihedusele. See ei kohane. See lihtsalt loobub.
Aju on energia mõttes nõudlik organ. Ta võtab umbes 20% kogu keha energiast, kuigi tema mass on alla 3%. Ja peamine energiakulu ei ole mitte mõtlemine ise. See on kontekstivahetus – ühe ülesande pealt teisele liikumine.
👉 Kalifornia ülikooli teadlane Gloria Mark on aastaid uurinud tähelepanu mustreid teadmustöös. Tema andmed näitavad, et keskmine teadmustöötaja vahetab konteksti iga 47 sekundi tagant. Ja pärast iga katkestust kulub umbes 23 minutit, et täielikult endisesse fookusesse tagasi jõuda.
Tee selle teadmise baasil lihtne arvutus oma viimase päeva kohta. Kui palju aega sa tegelikult süvenenud olid? Tõenäoliselt vähem kui sa arvad.
Probleem ei ole selles, et sa oleksid laisem või vähem teravam. Probleem on selles, et aju ressurss on lõplik. Iga e-kirjale vastamine, iga Slacki-teate avamine, iga “kiire pilk” telefoni ekraanile maksab energiat, mida sa kuskil mujal ei saa enam kasutada. Õhtuks oled sa kurnatud, isegi kui sa pole midagi rasket teinud. See on teaduslikult kinnitatud fakt.
Üks juht ütles mulle hiljuti: “Ma tulen koju, istun diivanile ja avastan, et ma ei taha enam isegi seriaali vaadata. Lihtsalt vaatan tühja seina.” See pole laiskus. See on aju kustumine. Ta on terve päeva olnud kontekstivahetuse režiimis ja õhtuks pole tal enam ressursi isegi väikesteks valikuteks.
Esimene asi, mida enamus juhte teeb, on pingutada rohkem. Hommikul kaks tassi kohvi. Lõuna ajal energiabatoon. Õhtul pikem päev kontoris, et “asjad ära teha”. See loogika tundub mõistlik, aga ta on ekslik.
Sa ei lahenda ülekoormust koormuse lisamisega. Sa lahendad seda koormuse vähendamisega. Iga juht teab seda teoorias. Aga praktikas teeb peaaegu igaüks vastupidist. Sest “vähem teha” tundub nõrkusena. Ja juht ei taha tunduda nõrk.
See on koht, kus enamus põlebki läbi. Sa proovid edasi pingutada. Su keha annab sulle järjest selgemaid signaale, uni läheb halvemaks, kannatlikkus väheneb, väikesed asjad ärritavad. Aga sa eirad neid signaale, sest sa ei usu, et puhkus on lahendus. Sa arvad jätkuvalt, et probleemiks on sinu vähene pingutus.
Ühel koolitusel jagas oma kogemust mulle üks personalijuht, kes oli sellelt rajalt maha saanud. Ta ütles: “Ma elasin kuus kuud nii, et iga päev mõtlesin, et kui ma veel veidi pingutan, saabub lõpuks valgus tunneli lõppu. Ja kuue kuu pärast ma märkasin, et tunnel oli pikemaks läinud, mitte lühemaks.”
Tema aga ei muutunud läbi koolituste või raamatute. Ta muutus läbi ühe väikse otsuse: ta hakkas kalendrisse panema tühjasid plokke, mida ta keelas endal ja teistel üle kirjutada.
Kolm asja, mis on praktilised ja millega saab homme alustada. See pole teooria, vaid väikesed tööriistad, mida juhtidele koolitustel tutvustanud olen ja ka palju positiivset tagasisidet saanud olen.
➢ Päeva esimene tund. Esimene tund pärast ärkamist on kõige väärtuslikum, sest aju on värske. Aga enamus juhte annab selle ära e-kirjadele ja Slackile (veelgi hullem – Facebookile vm). Võta see endale tagasi. Üks tund hommikul ilma ekraanita. See ei pea olema mediteerimine. Võib olla jalutamine, lugemine või lihtsalt vaikuses istumine. Aju saab selle tunni jooksul ressursi, mida ta hiljem hädasti vajab.
➢ Kahetunnine süvenemisplokk. Vali iga päeva sees kaks tundi, kus sa ei vaata Slacki, e-kirju ega telefoni. See on aeg ainult ühele ülesandele – keskendunult. Esimene päev tundub see imelik. Teine päev tundub see vabastav. Kolmas päev küsid endalt, miks sa varem niimoodi ei teinud.
Su töö kvaliteet kahekordistub. Mitte sellepärast, et sa rohkem teed. Vaid sellepärast, et sa lõpuks päriselt teed.
➢ Õhtune lõpetus. Aju vajab signaali, et töö on lõppenud. Kui sa pead pidevalt mõtteid välja lülitama, ei jõua sa kunagi puhata. Vali endale viie minuti rituaal päeva lõpus. Vaata homne kalender üle. Kirjuta üks asi, mis täna õnnestus. Lülita arvuti päriselt välja, mitte unerežiimi. Need on väikesed signaalid, aga aju vajab neid, et eralduda.
Need kolm asja pole isegi keerulised. Need on lihtsalt ebamugavad (alguses), sest lähevad vastu sellele, kuidas su kalender hetkel ehitatud on. Aga vahe on tohutu. Iga juht, kes neid päriselt teeb, ütleb sama asja: ma ei kaotanud midagi olulist. Aga ma sain tagasi võime mõelda ning puhata.
Ja võime mõelda on tegelikult ainus asi, mille eest sulle juhina makstakse. Mitte selle eest, et sa vastad e-kirjadele kümne minuti jooksul. Mitte selle eest, et sa istud kõigil koosolekutel. Vaid selle eest, et sa näed tervikut ja oskad otsustada, kus su organisatsiooni tegelikud pingekohad on. Selleks vajad sa terve aju. Mitte väsinud, killustatud, üle koormatud aju.
➢ Fookuse kadu pole nõrkus ega laiskus. See on aju normaalne reaktsioon ülekoormusele. Sa ei lahenda seda pingutuse lisamisega.
➢ Iga kontekstivahetus maksab kuni 23 minutit endisesse fookusesse tagasi jõudmist. Kui sa vahetad konteksti iga minuti, ei jõua sa kunagi süveneda.
➢ Lahendus pole rohkem tegemine, vaid vähem segamist. Päeva esimene tund, kahetunnine süvenemisplokk, õhtune lõpetus – need on kolm konkreetset harjumust, mis taastavad aju ressursi.
➢ Sa ei kaota midagi olulist, kui hakkad piire seadma. Sa võidad tagasi võime mõelda. See on juhi kõige väärtuslikum vara.
